BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

leidsin uue blogi: Adrianne Trafford Art Blog, leitav siin: http://adriennetrafford.blogspot.com/2008_11_01_archive.html Pole jõudnud veel vaadata, aga ilus ja hea tundub juba esimesest hetkest peale. Päeva lause: tänulikkus on kuldvõti õnnelikkuse võtmeaugus. Ei ole Dante tsitaat, hoopis kri mõtles selle välja. Ja siis tuli meelde Astrid Lindgren ja tema südamlikud mõtted, mis umbkaudu kõlavad nii, et kui suurepärane see on, mismoodi Taevaisa on loonud kõik õunapuud ja kevaded. ja selle, et mul on isa ja ema. ja kõik väikesed linnukesed ja kivid mere ääres.

Eilne päev oli tihe - sai lõunani magada, välja magada - viimaks ometi ja ikka jälle. Läheb vaja. Siis Viffeli-Viivikaga (no ei ole wifi, ei ole!) kinno, kohvitassi taha muljetama ja siis shoppama. Oli vaja. Jälle. Koju koristama. Piltide valimiseni ei jõudnud, sest pidin taas kodust minema kappama, plaanis oli filmifestivali õhtune pidu. A noh, kuigi õhkkond oli rahvusvaheline ja boheemlik, sai minu jaks juba enne südaööd otsa. Kobisin koju magama. Nojah. Ja täna siis käisime Epuga ujumas. Jessas, vees on ikka superhea olla!!! No ja kui me leidsime üles basseini, kus ei olnud kõrvulukustavat-elevileajavat tümpsmuusikat ega neid elevile aetud kisavaid-jooksvaid-pritsivaid lapsukesi, siis oli juba täitsa lahe. Mmmmh.. algul ujusime korralikult mööda radasid, siis vahetasime basseini ja vedelesime põlvekõrguses soojas vees ning vaatasime, kuidas teismelised vettehüppeid harrastavad. Adrenaliini rohkem kui oskusi, ma ütleks. Ahjah, need va torud!!! Need torud, kust saab alla lasta... Lust...

Käisin Rotterdami rahvusvahelise filmifestivali raames vaatamas Belgia filmi " Not waving but drowning ", autoriks Elias Grootaers. Ahjah, pärast näidati Priit Pärna filmi ka - " Tuukrid vihmas ". Seda viimast ei kommenteeri, sest aru ma sellest ei saanud. Kuigi, kui ma arvustusi loen, on mul natuke piinlik, et see minuni ei jõudnud. Võibolla ka põhjusel, et see esimene.. See on lugu India pagulastest, kes püüavad pääseda (näiteks) Inglismaale, kuid kelle sadamapolitsei arreteeritb enne päästva rekka, paadi, sõbramehe saabumist, ning hiljemalt 24 tunni pärast saadetakse nad tagasi. Üsna triviaalne lugu, üsna... argine lugu. Seda tuleb ette, ja tuleb ka ette, et nad jõuavadki Londonisse, Birminghami, Dublinisse. Väidetavalt on kolmandik Londoni tööjõust just selline - illegaalne musta töö tegija. Ent film ise oli aeglane, aja- ja ruumitaju kaotav pildijada - suures plaanis fragmentide jada. See oli ka häälte, muusika ja helide jada. Selles oli kraanivee solinat, liik...

"Arendage oma omadusi, mitte iseärasusi." Need on Goethe sõnad öeldud läbi Fred Jüssi suu. Holland on väga iseäralik maa. Ja mitte ainult ilma pärast - täna 0 kraadi, päike ja lumi; üleeile +3 ja jääkülm vihm; enamus ajast lihtsalt must maa ja kõrvetav külm - vaid muidu ka. Kõik on nihkes, väsitavas nihkes. Muidu? Närin idusid, need pidi tervislikud olema. Ja pärast lähme Viffeliga mingit Priit Pärna filmi vaatama. Rotterdamis on filmifestival .

...töökaaslasega piljardit mängima. eesmärk: võita vähemalt pooled mängudest. ok, läksin. update: 3:0 minu kahjuks.

poolik ja läbimõtlemata. aga peab ju kirjutama. "Choose the door, it's time" - Jälle vaatasin Being Erica't, no seda tüdrukut, kes ustega jändab. Köögiuksest astub terapeudi kabinetti, omaenda kabineti uksest astub 5 aasta tagusesse tudengipõlve, tellisseinale joonistatud "uksest" astub omaenda mõtetesse, valikutekoridori. Jaaniiedasi, jaaniitagasi, võisiisumbesnii. ...see samm avab ukse, ta avab uue ukse... ...ukse, mis viib sind kuhugi... kaks lugu. üks on see, et ühel mu lähedasel on varsti ees tee tööintervjuudele. ta lepingut ei pikendata. need uksed, mis ta avab... kes teab, mis nende taga teda ootamas on; lisaks intervjueerijatele? aga ehk on neist ühe taga ka see, mis viib ülesmäge, unistustele lähemale, ja mida mööda saab astuma hakata. ja kui praegu pole õrna aimugi, mis edasi saab, siis ehk sobib teeviidaks ka visiitkaart või meiliaadress. teine on see, et umbes poole aasta pärast tuleb mul mõni uks enda järel sulgeda, ja mõni uus avada. veel ei k...

Kas ma pean jällllle kirjutama või? Äääh. -3C

käisin massaažis... nüüd voodisse. ongi kõik.

"eriti hea on nüüd! st nüüd, kui sul on see "julia and julie" masti kava iga jumala päev oma asjadest, mõtetest ja plaanidest kirjutada, see on väga tõhus ja krehvtine infoallikas, saab kohe ilma mõistatamata ja sind väntsutamata kõik tähtsa kätte." ja see tegi mu päeva ilusaks. mu laisa, väsinud päeva, kui ei jaksa muud, kui õhtuooteks närida kuus kirsstomatit, tegi see päris rõõmsaks. sest vahel on tunne, et sõpradering kuivab kokku, eriti nende sõprade, kes kirjutada jaksaksid. või kommenteerida julgeksid. ometigi on seda väga vaja - mõtteid, ja nende vahetamist; muljeid, kogemusi, ja nende jagamist. ja mida on väga-väga vaja, on joie de vivre .

fotokursuse kodutööd: ajalehtedest 3 väga head, 3 väga halba fotot enda fotodest 3 väga head, 3 väga halba võtet - paberil autoportree (loominguline lähenemine) - paberil midagi oli veel, praegu ei meenu. täna-homme plaanis: koristada pesu pesta enda jaoks aega võtta (lugeda, massaaži minna, vannis mõnuleda) fotokursuse jaoks 3 head, 3 kehva välja valida ning mõelda autoportree peale

Täna hommikul magasin sisse. Peale 12 tunnist und läksid uned nii intensiivseks, et äratuskella ei kuulnud ja normaalne ärkamisrütm oli sassis. Unes nägin juba mitmendat korda puhkust ja sellega seonduvaid seiku. Silmad tegin lahti kell 8.20. See on tavaliselt see aeg, mis ma rongi istun. Nüüd olin jaamas kell 8.42. Müstika. Päev ise veeres kiirelt, muretult, asjalikult. Ning õhtu sisse mahtus arutelu ühe itaallasega; expatiga, kellel oli kahju tõdeda, et Itaalias on asjad nii korrast ära, et talle enam ei meeldi seal, ent kes ometigi tunneb puudust Itaalia elustiilist. Niisiis rääkisime peamiselt elust Hollandis, ja sellest, mismoodi asjad võiksid olla --- inimlikud, head, huvitavad. Kevad on käes - mu laual on tulbid! :)

Väss. Väga pikk päev oli. Päev otsa management/leadership koolitusel. Väga asjalik ja hariv, aga täna oli väga väsitav, nõudis nii palju keskendumist, et... Pool päeva koolitus meeskonnatöö teemadel, teine pool tööintervjuudest, koos rollimänguga. Et kuidas õigesti küsida. update hipimuti teemadel: hurraa, tal on homme vaba päev! a täna peale tööd saime päris mõnusalt juttu vesta, kolimisest, sõpradest, väärtustest. täitsa armas õhtu. aga väss on. väss sellest hollandipärasest hääldusest - kõik u-d häälduvad nagu ü-d (või ö-d). inglise keeles kah - sÜn, pÜb, sÜnday, bÜrger, dÖtch are having fÖn.

Olen tänasest servapidi osakonnas nimegai marine/vessel operations . Torrrrrre.. jälle midagi uut. Imelik on see, et enda "tõestamiseks" ei pea suurt midagi peale elementaarse tööga hakkamasaamise ja huvi väljanäitamise tegema. Ei pea kikivarvul käima ega hingamiseks luba küsima. Jahh... need viimased 4-5 kuud on mu päris ära kurnanud; osa mu ajust tegeleb pidevalt "ümbruskonna monitooringuga" - nigu kajalood käib ringi, mõõdab, kas "näidud" on normi piires. *** Õhtusöök oli plaanis Tai köögis, väidetavalt sai seal koguni laud kinni pandud, aga kohale jõudes ilmnes, et sama koha peal on hoopis Jaapani restoran . Mõelda vaid, see oli all-you-can-eat -koht, st diil järgmine - aega tellimiseks 2 tundi, toimub kuni 5 roundi, iga söögikorraga võib tellida kuni 5 rooga nina peale. St max roogade arv õhtu jooksul oleks 25 asja inimese kohta. Õõõh.. me jaksasime tellida 1,5 ringi jagu, ehk et 5 + 2 toitu. Ja koju jõudnult on ikka paras õhupalli tunne, kuigi söödud...

Tund aega magamaminekuni. Mis ma selle ajaga veel teha jõuan? See ongi viimasel ajal üks põhilisimaid küsimusi - mida ma veel teha jõuan, mida ma üldse teha tahan. Ega väga täpselt ei teagi, mida oma eluga peale hakata.. tundub, et lapsepõlv ei taha kuidagi lõppeda. Aga mis see ka oleks, kindel on see, et täna ma nõusid ei pese. Ja nagu varem viidatud, et trm teab, siis.. tema oli see, kes ütles mu lapsepõlves geniaalsed sõnad selle kohta, et kunagi on mul sellest nii siiber kui veel olla saab. Täpne tsitaat.. nojah, jääb must valgel kirjutamata. Et mida ma siis teen? Telekat vaatan natsakene. Teisipäev on telekaõhtu - üksteise otsa tulid Seks & linn (uskumatu, kuidas arvamus muutuda võib. Kümmekond aastat tagasi oli see oma leidlike repliikide ja süžeekäänakute tõttu üks mu lemmikuid, nüüd aga ei jõua ära imestada, kui lapsikuteks on tegelased kirjutatud), teisena said ära vaadatud Meeleheitel koduperenaised (huvitav, kas 10 aasta pärast vaatan seda sarja samasuguse võõristusega n...

Ämhh, et peab midagi kirjutama või? Hommikul olin hull-unine. Voodist venisin välja kell 7.45, ja 8.15 toppisin juba saapaid jalga, imekombel jõudsin isegi juukseid kuivatada, kuigi pesuskäik võttis unise peaga liiga kaua aega. Aga et asjad ikka parlanksis oleks, siis riidesse sain ootamatult kiiresti, rabasin lihtsalt suvalise valge topi ja roosa suvekampsuni ja üle tüki aja jalga minevad püksid; kiiruga käib kah. Niisiis on tänase päeva prioriteet õigel ajal (st enne 11) magama minna. Ehk et hiljemalt 2 minuti pärast. Igast muid asju jõudsin ka teha - hommikumaiuseks hipimuti halinat kuulata, millele sedakorda vastasin neutraalselt, et panen soovituse tuleviku tarbeks kõrva taha. Jäi rahule, saime tööd edasi teha. Ja õhtul! Oli esimene fotograafiatund. :) Ma olen ikka hull küll, et tulin üldse mõttele liituda hollandikeelse kursusega! Aga --- oli vaja. Man's got to do what a man's got to do . Ja kõige hullem ei olnudki. Tutvusime, ja vaatasime pilte. Siis kohvipausi ajal tuli...

praegu torkas mu pähe täiesti müstiline mõte - et teeks eksperimendi ja prooviks 1 kuu vältel iga päev teha 1 postituse. praegu tundub see küll utoopiline, sest ma ilmselt ei suuda nii palju mõtteid produtseerida. ometigi ei tohiks see ka üle jõu käiv üritus olla. nojah, eks siis tulevad mõttelagedad postitused. :P täna? ärkasin oluliselt varem, kui eile. mis oli väga tore. ometigi põhjus, miks mu uni ära läks, enam nii tore polnud - nägin eriti väsitavaid unesid. sai maid jagatud ja arveid klaaritud - kõigepealt peletasin eriti visalt mu voodisse trügivat tegelast, siis kaitsesin oma õde paadialusest noakangelase eest (kes samal ajal üritas iseennast pudeliharjaga lämmatada), ning lõpetuseks kraaklesin metroojaama infotöötajaga, sest pühapäeval (kuidas ma unes teadsin, et on pühapäev?) ei sõitnud rongid enam kesklinna poole, aga koju (kuidas ma unes teadsin, et ma elan kesklinnas?) oli vaja saada. olin unes nii sees, et mu peas käis see vaidlus edasi ka siis, kui silmad juba tükk aega...

A meil on +7 kraadi. Päike peaaegu paistab, ja eilne lörts on ära sulanud. Ning novembris rõdukasti topitud krookusesibulad ajavad juba ninasid mullast välja. Kevad-kevad-kevad! Ps. Hiireteemaline update - kuna kapis enam midagi süüa pole (need seest tühjaks näritud ciabattad on ju minevik), siis on ka krõbistamine lõppenud.

Kõik on võimalik. Kuid ilma kommunikatsioonita ei juhtu midagi. Everything is possible, but without communication nothing will happen.

APPI! MUL ON KAPIS HIIIIR!!! 8-/ (23:10) Ok, no see, et ta saia ära sõi, on temast väga kena ja puhas heategu (no ei ole mulle seda saia vaja; oligi mure, et kuhu vana-aasta õhtust üle jäänud stuff panna). Aga kõik muu, ja fakt iseenesest!!! Õudne. Jessas, ja mina arvasin, et mul on hallukad, kui kuulsin kedagi kapis kilekotiga maadlemas... Püha lihtsameelsus küll. Ahjah, tegelikult päeva põhiuudis pidi olema see, et meil lõhnas täna kevade järele! Ja paistis päike. Ja paar eriti varast linnukest sidistas erehelesinises õhus. Üle 4-5 nädala on esimest korda jälle plusskraadid. Jaaa.. megapikk talv oli neil siin - 4 nädalat.. Kohutav-kohutav! (Kui suutsid siia iroonia sisse lugeda, said asjast õigesti aru). (23:20) Kuidas ma täna magada saan?!?!? No et hiir ikkagi ju... (23:25) Õõõ... ma ei taha kappi sügavamale vaadatagi. :( Et kuidas on lood riisi, tatra ja muu mudruga. Niu. :o( (23:40) Ja ingverišokolaadiga... (23:42) Ikka vaatasin, kuidas lood on. (00:21) Täitsa okei, šokolaad alle...

Mina kaevasin ja tassisin ! Ja ei köhhigi. Tervitab egomaniakk.

Duell , võimas! Duett , sama mõjuv.

Lood vajavad sündimiseks aega. Huvitav, miks nad otsustavad valmis saada ja valguse poole pressida näiteks vahetult enne magamajäämist? Tuleb aga voodist välja ronida ja asjad unise peaga kiiremas korras üles sirgeldada. Vahel läheb õnneks, vahel ei ehmata seesugune rutt lauseid sassi ja mõttelõnga katki. Igatahes olen õppinud, et sundides ei sünni midagi (või siiski?), aga et kui need inspiratsioonihetked tähelepanuta jätta, siis tulevad nad harvem. Niisiis tuleb neid hoolikalt kohelda, teades samal ajal, et sõnad tahavad enne nähavaks saamist küpseda. Ometigi.... miks see peab juhtuma keset mõnusat hommikusööki, kõige magusamal hetkel? Just siis, kui oled jõudnud võtta paar parimat ampsu - ja suu juba teab, milline ahvatlus teda ees ootab, aga ei silmad ega kõht pole veel tüdinud. Hell ootusärevus, erk ärganud maitsemeel.. ja siis ta tuleb! Kahvel kukub käest, läpakas lendab sülle, ise püüad mõttelõngal sabast kinni hoida ning korrutad meeleheitlikult 2 esimest lauset kuniks tekstire...